See, et oled 10 päeva ühes hotellis elanud, tuleb ka hommikuti kasuks. Mitmel hommikul olen saanud kohvi ja jogurti varem, kui teised kliendid. Nii ka täna. Kuna Anne-Laure lubas mind koos kohvriga 7:50 hotelli eest auto peale võtta, pidingi kiiremini toimetama kui teised. Arve ju ka veel maksmata. Ja nii nagu ma kartnud olin nii ka see hommik meil kujunes. Läksin küll juba 10 minutit enne Anne-Laure tulekut arvet maksma ja ikka jäime ajahätta. Tädi sahmis paberitega, arvutas mitu korda, siis kirjutas arvet... no ma teadsin. Aga kannatlikult saime lõpuks asjad aetud. 
Koolis osalesin ühes kirjanduse tunnis, kus õpilased vaatasid filmi "Lumi langeb seedritele". Pärast seda oli arutelu rassismi ja ajaloo teemadel. Ma ise polnud seda filmi näinud ja prantsuse keeles ühte filmi vaadata on päris huvitav kogemus. Püüdes aru saada filmitegelaste emotsioonidest ja tunnetest, lisaks veel siin oldud aja läbiseedimine. See oli mõnus kaks tundi, lisaks veel vaade mäele, mille otsas olin ära käinud......

Bussisõit Toulouse`i, mis kestis tund ja 20 minutit maksis vaid 2.20. Elamus aga seegi. Tee on kitsas ja käänuline, üles-alla, bussijuht annab aga gaasi. 
Prantslased hüüavad seda linna Roosaks linnaks. See tuleb punastest tellistest, millest enamik vanemaid maju on tehtud. Tegin siin tegelikult väikese tiiru. Kõigepealt kohvriga bussijaamast hotelli ja siis jõe äärde. Lõpetuseks ka Capitole de Toulouse. Seal on suurtes saalides seintesuurused maalid, laemaalingud, marmorist sambad ja trepikäsipuud. Vaadake ise.

Äratus on 3:30, takso tellisin kella neljaks.... polegi kunagi vist nii vara pidanud ärkama.
Kokkuvõtet pole aega teha ja seedimiseks mahti ei ole. Tuleb aga esmaspäeval tööle minna ja kohe kõike praktikas kasutama hakata. Inspiratsiooni sai ammutatud veel täna hommikul kooli raamatukoguski. Siit saab veel ainult edasi minna!!

​Alustan siis puidulõikest. Tuli välja, et minu nikerdus oli päris tellimustöö. Mul on au. 

​Aga see pole veel kõik. Silmale lisaks sain täna proovida huulte lõikamist.

Veel tähelepanekuid.
Õpetajale üteldakse monsieur ja madame. See musjöötamine ja madaamitamine on nii naljakas. Nagu oleks tegemist kuninglike kõrgeausustega.
Siis põsemusitamine, see on nagu tavaline teretamine. No hommikuti õpetajate toas üks põsetamine käib. Üldiselt teevad seda mehed naistele ja naised omavahel. Mehed siiski kätlevad, kuigi olen ka mehi näinud põsemusitamas. Kuigi olen siin võõras, olen ka mina osa saanud hommikusest tervitusest. See on samuti nii naljakas, istun siis nagu laps, lai naeratus näol, et mis just juhtus.
Koolikell heliseb siin täiesti arusaamatult. Näiteks 7:50- siis minnakse tundi, 8:55- vahetundi pole, 9:45- siis on paus, 11:00- pausi pole, 11:55- siis on lõuna kuni 13:00, 15:30- paus, 16:45- pausi pole, koolipäev lõpeb kell 18:00 aga koristama hakatakse pool tundi varem.
Esmaspäeviti algavad tunnid kell 10:00 ja reedeti on kõik tunnid 15 min lühemad.
Värvilisi lapsi ma eriti ei näinud. No umbes iga 15 laps oli tumedanahaline. Blondi õpilast nägin vaid kolmel korral. 
Kollektiivis on päris palju õpetajaid, kusjuures mehi on rohkem. Kuna õpetaja tohib nädalas töötada vaid 18 tundi siis seepärast ongi neid palju. Õpside toas lugesin tavalise pausi ajal kokku 16 õpetajat. 
Iga klassiruum on oma õpetaja nägu. Kui marketriiklassis oli kord majas siis skulptuuris oli nagu segasummasuvila. Õpilaste kapid jäid peale tunde pilla palla, kes jättis oma kitli või töövahendid lauale vedelema. Õpetaja kapid jäid samuti lahti. Prügi vedeles igal pool, mööda seinaääri õpilaste asjad. Õpilaste wc-d haisesid ja mulle ei soovitatud sinna minna.
Masinaruum, mis oli kõikide osakondade ühine, oli väga korras.

Mõned pildid on veel üle

Homne päev lõppeb juba teises linnas. 

..... ei pea veel kehvasti lõppema.
Pabistasin õigeks ajaks kooli jõudmise pärast. Kuna perenaine pakub hommikusööki alates kella 7.30 siis on ikka tuli takus. Alguses sain paar päeva Anne Laurega kooli, aga kui ükspäev ise läksin ja tunnid juba peal olid, selgus, et väravast pole nii lihtne sisse saada. Seega otsustasin, et söön kähku, see tähendab et, lepiks vaid kiire kohviga.
7.30 tähendab seda, et perenaine tulebki kööki punkt see kell. Passisin siis õiget aega, aga perenaist ei kusagil. Kell juba 7.34 ja kaks klienti minuga koos ukse veeres. Arvasin, et nii ma küll kooli ei jõua ja hakkasin minema. Kotis oli mul söögipoolist küll, seega kokku kukkumine mind ei ohustanud. Vihma sadas..... pagan küll. 
Värava taha sain õigeaegselt, lapsi lasti juba sisse. Skulptuuriklassi ukse taga polnud aga kedagi ja uks lukus. Ootasin natuke ja jalutasin töökojas edasi tagasi, teistes klassides käis kibe töö, pandi kokku toole ja saeti masinatega materjali. Olin lihtsalt vaatlev turist. Söömata, vihmast märg ja ilma juhendajata.
Õpside toas pakuti mulle siiski abi ja selgitati välja et Jacques ei tööta teisipäeviti. Mis meil siis küll eile tõlkes kaduma läks....... Igaks juhuks kordasime homse kokkuleppe üle ja see töötas.
Ma sain vaba päeva. Kurb, aga otsustasin sellest võtta siis midagi muud. Lubati ilusat ilma, järelikult matk mäkke ja ümber Saint Ferreoli järve.
Tulin hotelli tagasi, sain oma kohvi kätte ja tuju läks paremaks. Perenaine seletas, et oli sisse maganud ja kaks pahast klienti olid ilma maksmata ära läinud. Juhtub ikka, mis teha. 
Kirikust möödudes nägin, et rahvas kogunes matusteks. Kella löödi pikkade vahedega, ikka kolm madalamat ja kaks kõrgemat. Linnud laulsid, autod sõitsid ja keset seda saginat lõid kellad. Ilus.
Aga palun siis galeriid vaatama. Las pildid räägivad minu eest. 

Kui kiriku juurde jõudsin, oli rahvas jälle kogunenud matusteks. Kas teisipäev on matusepäev?
Kellad lõid ja rahvas paluti sisse...

Pole midagi toredamat, kui veeta terve päev puitu lõigates.
Täna oli mul kokku lepitud sama klass aga teine õpetaja, Jacques. Näitasin talle oma eelmise päeva saavutused ette ja tema lajatas mulle kohe uue töö. Mäletate seda reedest pilti kirikunikerdusest, vot sealt üks baroque coquille/ baroque shell. Mul läksid silmad suureks.... aga kui on siia tuldud siis võtame viimast (kui ometi pakutakse).
Keegi oli juba suure töö ära teinud, toorikule joonise peale märkinud ja pärnakilbi aźuurseks lõiganud. Pidin hakkama talle vormi andma. Pärna on väga mõnus lõigata, kui te veel proovinud pole siis ei soovita seda teha ka, hakkab meeldima.

Õpilased olid täna nagu täielikud rüblikud. See oli see pesakastide grupp. Kui reedesed oli esimene kursus, siis oli see veel esimesem..... Polnud neil turvasaapaid ega tööriietust, ju nad polnud neid veel välja teeninud. Arvan, et nendest ei tule skulptoreid vaid olid mõne muu osakonna jõmpsikad. Õpetaja pidi neid vaiksemaks śusś´itama. Need aga itsistasid ja lobisesid, nagu noored igal pool. Tervitus T-17 poistele :)
Pärast lõunat oli reedene tuttav rühm kus pisike Doreen mulle tõlgiks on.
Õpilaste nimed on näiteks: Camille, Pascal, Lorraine, Arno, Jerome, Maksim, Artur, Melanie, Elouise, Etienne, Vincent, Jules, Gisela, Sabine, Antoine. Vahva on neid prantsuse keeles kuulda.

Kui tööpäevadel oli ilmadega siiani väga vedanud, siis nädalavahetuse ennustused nii roosilised ei olnud. Õpetajate toas vangutati ilmaprognoosi peale päid.  Anne Laure sõnul ei ole prantslane kunagi ilmaga rahul.
Jälgisin yr.no veebilehte ja võtsin tund korraga. Laupäevane tuul oli ju päris värskendav. Pühapäevaks  lubati aga pilvi ja vihma. Hommikul paistis siiski päike. Ilmateade ütles, et sadama hakkab kell 13. Käisin siis kiirelt hommikusöögil ära ja plaanisin mäkke matkata.
Kui tänavaotsalt peaväljakule pöörasin siis selgus, et pühapäeviti on vanakraamituru päev. Uskumatu vedamine! Olin just eelmisel päeval mõelnud, et ühtegi second- hand kauplust pole kohanud. See oligi siis siin, üks päev nädalas.
Kaubeldi enam-vähem kõigega- riided, jalanõud, mööbel, mänguasjad, lauahõbe ja serviisid. Potid- pannid, jalgrattad, tööriistad jne.
Rahvast muidugi eilsega võrreldes palju vähem. Hinnad seinast- seina.

Nüüd siis aga mäkke. Kuigi mind jälitasid tumedad vihmapilved, uskusin ma siiski ilmaennustust ja läksin. Mantel oli mul seljas. Igaks juhuks müts ja kindad kotis.
Enne kui linnast välja jõudsin, läksin mööda kirikust. Parasjagu oli pühapäevane teenistus käimas.  Kostus laulu, seisatasin ja kuulasin. Muidugi piilusin sisse ka.

No kell üks siiski sadama ei hakanud, alles nelja paiku. Oleks saanud pikema matka teha.
Issake, kas ma pean nüüd puugikontrolli ka omale tegema!?! Sai seal rohu sees päris usinasti sahistatud. Tee oli kitsas ja liiklust päris rohkesti, käisin siis mööda teeääri. Kuna olen kevadiste õitsejate suhtes allergiline, siis olin võtnud ka rohud kaasa, aga seni pole neid õnneks vaja läinud. 
Aga kevad on täies hoos. Käin ikka käidud tänavaid mööda, et muutusi märgata.

Kuigi mulle väga meeldib kool ja siinsed inimesed, rõõmustan ma väga ka vabade päevade üle. Üksi olemisel on oma plussid ja miinused. Linnas ringi jalutada on väga mõnus, teed ise oma tempo ja astud sisse kuhu tuju tuleb. Restoranis üksi lõunat süüa on aga kuidagi kurb....
Olen pildistanud aknaid ja luuke ja majade detaile. Vahtinud aedades hekke ja puudelatvu. Siiski peab pea kuklas käimisega ettevaatlik olema sest koerajunn on tänaval varitsev oht.

No kas pole võrratud sinised. Hallikassinised, taevasinised, pleekinud sinised. 
​
​Kohalikud tahavad juttu ka rääkida. Hommikune teretamine tänaval on väga normaalne. Kui poodi siseneda ja teretada siis teretavad kõik vastu, ka parajasti poes olevad kliendid. Taeblas ma teretan ennast üksi seal Coopi poes.... :(
Reede lõunal koolist tulles plaanisin oma lõunasööki pargis süüa. Jagasin lauda ühe kohaliku abielupaariga, kes samuti lõunat võttis. Kuigi nende inglise keel oli roostes, tundsid nad siiski huvi, kust ma pärit ja mis ma siin teen. Meesterahvas oli koguni venemaal käinud.
Antikvariaadis ringi sorides moodustasid kliendid ühisrinde, uurimaks minu tausta. Üks vanem proua teadis kohe, et meie pealinn samuti Revel on. Noogutasin tunnustavalt. Samuti tekitas elevust minu helkur. Nad arvasid, et olen etiketi oma mantli külge unustanud. Kui selgitasin,et ilma selleta ei tohi  Eestis välja minna, ei suutnud nad mind uskuda.  Kui maksmisel ka ühe Eesti euro andsin ja peremees väga imestanud oli, siis sai vanem proua jälle kõiki harida, et Eesti on ju ometi Euroopas! :)
​Inimesed on jah, armsad ja tähelepanelikud.

Aga täna oli ju ometi turupäev!
Kui kell pool 10 hommikul aknaluugid lahti tegin siis oli tänav juba turu vahet saalivaid inimesi täis.  Keskväljak suletakse autodele ja kauplemine alaku. Ja rahvast on tõesti palju. Tullakse peredega, korvid ja ratastega kärud kaasas. Mõned kaupmehed hüüavad hindasid kõva häälega üle väljaku. Väga meeleolukas igatahes. Müüakse enamasti söödavat kraami, liha, juustu, puuvilju, köögivilju, juurikaid, lilli ja maitsetaimi. Pagaritooteid, eriti saiu. Mereande oli näha vähem. Rahvas seisis lausa sabades müügilettide ääres. Väga usin kauplemine käis.
​Panin alustuseks paar vaadet argipäevast, kus plats on üsna hõredalt asustatud, pigem parkla funktsiooni täitev.

​Lõunasöögi võtsin täna oma koduhotelli restoranis. Päevapakkumine maksis vaid 13 eurot. 
eelroog- Tarte tomate mozzarella 
pearoog- Escalope de veau milanaise
magus- G´ateau aux fruits maison 

Nüüd peaks veel välja jalutama minema. Vaataks mis näoga see plats pärast turgu välja näeb. Tuul on küll päris tugev, turuplatsil lausa pappkastid lendasid. 

Ootan täna koos õpilastega ukse taga õpetaja tulekut. 
Tema on Stefan, õpetab puidulõiget. Hingelt aga hoopis muusik ja kodus ta nikerdamisega ei tegele. Ütleb, et on läbinisti prantslane ja seepärast on tema inglise keel roostes. Avastame aga, et eesti ja prantsuse keelega saab ka hakkama. Õnneks on agaraid ja julgeid õpilasi kes meid hädast ikka välja aitavad. 
Klassiruum on avar ja kõrge. Akenderida on kõrgel. Üleüldse on neil aknad siin kõrgel. Ei  mingit tundide ajal aknast välja vahtimist. Natuke rusuv aga noh, ma olen siia õppima tulnud.
Teema on "silm". Hakkame siis etapi kaupa minema.

Vaade nikerdusklassi sisemusse. Lauad on kõrged, seistes pead saama küünarnukke toetada. Pingikruvid on nö. lisalaudade küljes. Need on paksud ja rasked. Vajadusel on pisematel õpilastel paksud plaadid jalgade all et ikka lauani ulataks. 
Jälgige moodi! Üllatavalt palju on rastapatsidega õpilasi. Nii tüdrukuid kui poisse. Püksisääred üles keeratud nagu meie põhjamaa lastelgi, aga siin on vähemasti soe. Kõrvaklappidest muusika kuulamine on lubatud. Tööriietus ja turvasaapad on kohustuslikud. Ka söövad ja joovad õpilased tunni ajal töökohal (marketriiklassis ma seda siiski ei näinud)

Käisin täna muuseumis, mille üle Reveli inimesed väga uhked on.  Musée du Bois et de la Marqueterie.  www.museedubois.com/ 
Muuseumi koduleht ise on juba nii hea, et oma pilte on piinlik üles panna. Õnneks ma ei pildistanudki palju. Liiga läikivad mööblitükid, neid on raske kinni püüda.
Aga  noh, kuna ma juba kolm päeva olen näinud marketrii kallal töötavaid õpilasi siis oli muuseumiskäik nagu teadmiste kinnitamine. Kogu tööprotsess ise ja erinevad tehnikad on etapi kaupa esitatud. Saad ninapidi iga detaili uurida. Muidugi meeldisid mulle vanasti kasutusel olnud kondimootoriga jõhvsaed.
Mitte üldse juhuslikult oli Marketriimuuseumis ka maalinäitus. Revelis sündinud kunstnik André Lagarrigue (1886- 1980) impressionistlikud maalid ja joonistused olid väljas kahes, siniste seintega näitusesaalis. 

Ma sain oma kõrrekarbi nüüd valmis. No ikka uhke tunne on! Ja tundub nii õrn. Aga läigib ilusti. Sain mõned küljedetailid kaasa, jäägid, noh. Homme pakib Eric mulle kimbukese kõrsi kaasa. Mind on ikka kerge rõõmustada- naistepäevaks paar õunapuutüve, sünnipäevaks lepapahk ja kevade puhul kimbuke kuivanud kõrsi......

 Ma pole veel jõudnud ütelda, et kool asub André-Charles Boulle tänaval. Googeldage ja vaadake mis pilte tulemus annab. Keegi ei imesta.....
Mõned kiired pildid otse sündmuste keskpunktist.

Siin ma siis elan. Selliseid vahvärk maju (fachwerk)(pruss-sõrestik) leidub siin igal sammul. Hotell tundub olevat pereäri. Siia saabudes oli pühadeaeg ja kell 8 õhtul olid uksed kinni. Kella lastes tuli uksele toasussides vanem härra. Ma oleks nagu kellegi juures külas. Hommikuti toimetab köögis pikkade mustade juustega proua. Tema räägib prantsuse keeles, ma püüan viisakusväljenditega sammu pidada. Mercy madame! Toob mulle pool suurt tassitäit kanget kohvi. Õnneks on kannutäis kuuma piima ka. Ja loomulikult soe croissant!
Aknaluugid on kõikidel akendel ja nad hoiavad neid enamasti kinni. Pildil näete minu toa akent, mille luugid ma muidugi avasin. Ukse kohal olev aken on minu vannituba. Tänav on kitsas, hommikuti mürisevad akna alt läbi prügiauto ja tänavapesumasin.

 Koolis toimetavad õpilased, tunked seljas, nagu meilgi. Esimesel aastal teevad õppeülesandeid, teisel (viimase) aastal tegelevad aasta läbi ühe suure projektiga. Neile antakse teema, mille alusel peavad nad ette valmistama kaks ideed. Kaitsmisel otsustatakse kumba tegema hakatakse. 
Klassis on rida elektrimootoriga jõhvsaage, mis töötavad pedaali vajutades, nagu õmblusmasinad. Ja ei mingit müra, nurruvad väga vaikselt. Eric ütleb nende kohta Cadillac.
​

Lugege siis pildiallkirju ka. Püüan seletada nii palju kui ise aru saan. Palju infot iga päev, kõik on nii uus ja huvitav. Need lõputööd on küll viies level, kuhu ma ei küündi. Vähemalt seekord mitte....
Aga tööstusspionaaźiks alati valmis. :)

Tööpäev alaku! Kust siis alustada? Kui ma ütlen, et lõikusin ja liimisin päev läbi kõrsi, siis ajab vist natuke naerma. Aga seda ma tõesti olen kaks päeva teinud. Ja see pole niisama lihtne töö. 
Võtame kõigepealt kõrred. Üldiselt peenikesed, värvitud eri tooni, täitsa suvalises pikkuses. Pidavat olema taime kõrs, millest tehakse pruuni leiba. Ju ta rukis on siis. Ma ei ole kursis, mida meie kandis sellega tehakse, siin aga hoitakse hoolega, müüakse ja ostetakse.
Selleks, et ühte kõrt saaks kasutama hakata on see vaja enne lahti lõhestada. Lõigata ei tohi. Kõrs peab ise kiudupidi lahti murduma, et serv oleks sirge. Siin tulebki mängu maagiline pukspuust valmistatud tööriist. No põhimõtteliselt nagu väiksemat sorti joonlaud, mille servad on kumerdatud ja üks tipp teritatud. Ilusti siledaks lihvitud ja õlitatud. Seda pulka on vaja kogu aeg! Pärast kõrre lahtimurdmist saab sama pulgaga kõrre nö. siledaks triikida- ühelt ja teiselt poolt.
Nüüd aga on vaja päris triikrauda. Kõrred triigitakse kõval melamiinist laual veel siledamaks. Seejärel saab hakata liimima. Mõtled aga mustri välja ja hakkad peale. Pulk peos, nühid iga kõrre hoolega alusmaterjali külge kinni. Kui terve plaat on liimitud võib jälle kuuma triikrauda kasutada.
Liim on minu jaoks midagi uut. Pole puiduliim, haiseb "hästi" ja veega saab pintsli puhtaks. Kasutatakse raamatukaante liimimiseks.

Minu õpetajaks on kaks päeva olnud Eric. Ta on väga hinnatud ja tasakaalukas meister. Näitab aga ette ja mul pole muud kui järgi teha. Inglise keeles räägib õnneks ka. Pildil näitavad kääriotsad kõige tähtsama pukspuu poole.
Tegin omale eile ka samasuguse, aga kuna see veel kuivas, kasutasin täna Ericu oma.

Vaatame siis linna peal ka natuke ringi. Patt on öelda, et siin kevad on. See on lausa suvi. Eestlase jaoks ikka mõnus.